Jälle on see aasta aeg ja pole saladus, et veebruar on Musta ajaloo kuu. Kui sa seda ei teadnud, siis nüüd tead! Inimõiguste aktivistidest, leidlikest uuendajatest, andekatest esinejatest ja palju-palju muust – mustanahalised inimesed on meie ühiskonnale panustanud rohkem, kui keegi suudaks ühes postituses katta. Aga kui oled valmis midagi uut õppima, oled õiges kohas!
Tere!
Ja tere tulemast tagasi, kui olete siin varem käinud!
Miks?
Noh, alustuseks on see veebruar. See on omamoodi veebruari asi. Aga ka sellepärast, et sellest ei tundu räägitavat piisavalt. Paljud meist ei pruugi aru saada, kui palju asju meie igapäevaelus on leiutanud mustanahaline inimene.
Asjad, mille üle sa ei mõtle kaks korda, nagu automaatsed liftide uksed, kartulikrõpsud, automaatsed käigukangid autodes, riiete kuivatid, liiklusmärguanded, THE super soaker, THE jäätisekühvel, koduturvasüsteemid.
Kas ma pean jätkama? Veel on palju.
Minu mõte on, et enamik meist ei teadnud tõenäoliselt, et mustanahaline inimene leiutas mõne neist asjadest, ja see ei tundu päris õige. Kas ei tundu?
Kuid täiuslik jäätisekuhjake ei ole kindlasti mustade panuste tipp.
Kuid siiski oluline kõigile jäätisesõpradele, tänusõnad Alfred L. Crallele see kühvel.
Musta ajaloo kuu
Mustanahalised inimesed on enamasti olnud inimõiguste aktivismi eesliinil sellest ajast peale, kui selleks vajadus tekkis.
Seega.
Igavesti.
Kodanikuvabadustest feminismini, geiõigustest Stonewalli mässudeni on mustanahalised inimesed alati olnud võrdõiguslikkuse eest võitlemise esirinnas ning sellest peaksime kõik rohkem teadlikud olema ja sellest palju rohkem rääkima ka väljaspool veebruari.
Veidi nagu see kena väike vestlus, mida me praegu peame, välja arvatud kõigil teistel 11 kuul aastas, mis meil on. Alati on see üks inimene, kes küsib: "miks on musta ajaloo kuu?" Ja ma arvan, et enamik meist teab, mis tavaliselt sellele väitele järgneb.
Meil on Musta Ajaloo Kuu, sest meile ei õpetata, enamasti mitte, musta ajalugu.
Nagu üldse. See on tegelikult hullumeelne.
Enamik avalike koolide ajalooõpikuid ja -tunde, vähemalt USAs, räägivad orjusest (aga mitte selle tegelikkusest), Martin Luther King Jr-st, õiguslikust rassilise segregatsiooni lõpetamisest (desegregatsioonist) ja siis tavaliselt lõpetavad seal.
Näiteks, kas sa tead Rubiini sillad, esimene must tüdruk, kes läks täiesti valgesse kooli, on täna alles 70 aastat noor?
Ja ma ei püüa ka käituda nii, nagu oleksin musta ajaloo osas väga haritud, ma ei ole. Ma olen täiesti absoluutselt-veel õppimas ja olen vaevu pinnale kriipinud, kui oluline on musta ajalugu maailmale. Kuid ma võin õppida ja samal ajal tunnistada, et meie haridussüsteemis on mõned tõsised lüngad.
Paljude teiste süsteemide seas.
Kas teadsite, et Susie King Taylor (1848–1912) peeti Ameerika esimeseks mustanahaliseks õpetajaks? Ta õpetas vabastatud afroameerika orje vabaduskoolis Georgias.
Must ajaloo kuu on olnud olemas alates 1976. aastast, mil USA presidendid määrasid veebruari musta ajaloo kuuks.
President Gerald Ford ametlikult tunnustatud Musta Ajaloo Kuu 1976. aastal, kutsudes avalikkust üles „kasutama võimalust austada liiga sageli tähelepanuta jäetud mustanahaliste ameeriklaste saavutusi kõigis meie ajaloo tegevusvaldkondades.”
Kuid juba 1915. aasta septembris (vaid 109 aastat tagasi) Harvardi koolitatud ajaloolane Carter G. Woodson ja silmapaistev minister Jesse E. Moorland asutasid organisatsiooni, mida nüüd tuntakse kui Aafrika-Ameerika Elu ja Ajaloo Uurimise Ühingut (ASALH), organisatsiooni, mis on pühendunud mustanahaliste ameeriklaste ja teiste Aafrika päritolu rahvaste saavutuste uurimisele ja edendamisele.
1926. aastal, pärast ASALH asutamist, korraldas organisatsioon riikliku tähistamise veebruari teisel nädalal. See tähistamine oli mõeldud inspireerima kolledžeid ja kogukondi, sütitama esinemisi, asutama klubisid ning julgustama laialdast tähistamist seoses musta identiteediga.
1960. aastate lõpus muutus musta ajaloo nädal paljudes kolledžites üle riigi osaliselt kodanikuõiguste liikumise tõttu musta ajaloo kuuks. Musta ajaloo tähistamine on olnud olemas kauem, kui mõned inimesed arvavad.
See ei ole midagi uut ega moes, see on väga reaalne ja vajalik.
Ma ei tea, kuidas sinuga on, aga mina olen seni mõned asjad õppinud.
Nagu näiteks, ajalugu ei ole ilma musta ajaloo olemasoluta.
Enda harimine musta ajaloo kohta on oluline osa selle süsteemi lagundamisel ja tunnustamisel, mis püüab seda kustutada.
Mustade elud on olulised.
Mõned mainimised
Tahaksin veel kord öelda, et ma ei ole mingil juhul musta ajaloo ekspert.
Või sõna otseses mõttes ükskõik milline ajalugu sellel teemal.
Aga see ei tähenda, et ma ei suudaks leida oma ressursse ja end harida.
Täpselt nii, nagu sa suudad teha!
Audre Lorde on öelnud: „Iga kord, kui tekib vajadus mingisuguse suhtluse teeskluse järele, kutsuvad need, kes meie rõhumisest kasu lõikavad, meid üles jagama nendega oma teadmisi. Teisisõnu, rõhutute kohustus on õpetada rõhujatele nende vigu. ... Naistele on oodatud, et nad hariksid mehi. Lesbid ja geimehed peaksid harima heteroseksuaalset maailma. Rõhujad säilitavad oma positsiooni ja põgenevad vastutuse eest oma tegude eest.”
Kui sa pole kunagi Audre Lordest kuulnud, siis lisasin allpool kiire lõigu ja lingid, et temast ja tema elust rohkem teada saada. Spoiler: ta on fantastiline. Kuid kuigi ma pole professionaal, tulin siiski ette valmistatuna millegi muuga, millest ma arvan, et sa peaksid kindlasti teadma.
Võib-olla tee mõned märkmed ja jaga neid sõbraga.
Audre Lorde
18. veebruar 1934 – 17. november 1992
„Ma ei ole vaba, kui ükski naine ei ole vaba, isegi kui tema ahelad on minu omadest väga erinevad.”
Ma pean tunnistama, et alles oma esimese kolledži semestri ajal sain teada, kes Audre Lorde oli.
Ja vau, ma armastan teda.
Ta oli ja on siiani paljude inimeste jaoks absoluutne inspiratsioon.
Õigustatult.
Ta kirjeldas end kui „must, lesbi, feminist, sotsialist, ema, sõdalane, luuletaja.”
Mõnikord, kui Audre oli noor laps, luges ta luuletusi pähe, et väljendada oma tundeid, ja see kandus edasi tema täiskasvanueasse. Tal oli võime väljendada oma emotsioone viisil, mis pani inimesed tundma täpselt nii, nagu nad pidid, et mõista.
Alates 1991. aastast kuni tema surmani 1992. aasta novembris oli ta tegelikult New Yorgi osariigi Poet laureaat. Tollane kuberner nimetas tema kirjutist „keeleks, mis suudab jõuda ja puudutada inimesi kõikjal.”
Tema võime seda teha kõigis oma kirjutamisvormides aitas inimesi ühendada suurema eesmärgi nimel ja murda seinu, millest mõned inimesed polnud kunagi teadlikudki.
Ta uskus, et meid ei erista meie erinevused, vaid pigem meie keeldumine neid erinevusi tunnistamast.
"Me ei räägi inimeste erinevusest, vaid inimeste kõrvalekaldest."
Audrel on aga palju enamat kui ainult tema luule, eriti tema töö feminismi vallas, ja sa peaksid kindlasti ise temast rohkem uurima. Tegelikult võid klõpsata selle jaotise ülaosas tema nimele, et minna tema Vikipeedia lehele.
Kas pole mitte midagi?
Aga praegu, siin on üks tema luuletustest.
Tuskegee lendurid
Teine maailmasõda, aktiivne 1940–1948
Tuskegee lennuväelased olid palju enamat kui lihtsalt sõjaliste hävituslendurite grupp.
Nad olid esimesed mustad sõjalennukipiloodid, navigaatorid, pommitajad, mehaanikud, instruktorid, meeskonnajuhtid, õed, kokad ja muud tugipersonal, kes mitte ainult ei olnud töö tegemisel suurepärased, vaid mängisid ka olulist rolli kodanikuõiguste liikumise ajal.
"Tuskegee" tuleb sealt, kus neid erakordseid pilootisid koolitati, Tuskegee, Alabama, muide.
Ja neid koolitati eraldi valgetest pilootidest, lubage mul lisada. Alles 1939. aastal lubati afroameeriklastel saada pilootideks. Ja tolle aja tõttu oli sõjavägi endiselt segregatsioonis ning paljud teenistujad olid allutatud Jim Crow seadustele, mis ei olnud täielikult kaotatud enne 1965. aastat (vaid 60 aastat tagasi).
Vaatamata ilmselgele rassismile ja lugematutele takistustele olid haritud ja andekad Tuskegee lennuväelased, keda tuntakse ka kui „Red Tails“ nende lennukite maalitud punaste sabaosade tõttu, mõned kogu sõjaväe kõige kõrgemalt koolitatud piloodid. See on tingitud sellest, et paljudel juhtudel soovisid neid koolitavad inimesed leida iga võimaliku ettekäände mitte neid koolitada ainult nende naha värvi tõttu.
Lennumees Coleman Young (Teine leitnant), hiljem esimene Afroameeriklane Detroiti linnapea, ütles ajakirjanikule Naastud Terkel protsessi kohta:
„Nad seadsid standardid nii kõrgele, et me saime tegelikult eliitrühmaks. Meid valiti ja ülivaliti. Me olime kahtlemata kõige säravamad ja füüsiliselt vormikam noored mustanahalised riigis. Me olime superparemad Jim Crow irratsionaalsete seaduste tõttu. Sa ei saa nii palju intelligentseid noori kokku tuua ja neid sõjameesteks koolitada ning oodata, et nad alistuvad, kui sa püüad neid alt vedada, eks? (Naerab)"
Võrreldes teiste Teise maailmasõja hävitajate gruppidega olid Tuskegee õhumehed parimad, ja see ei ole liialdus. Nad ületasid pidevalt teisi gruppe suurelt jaolt.
Kokku lendasid Tuskegee õhujõud, ehk "Punased Sabad", 1578 lahingumissiooni ning neile anti järgmised autasud: 3 silmapaistva üksuse tunnustust, üks Hõbetäht, 96 silmapaistva lendamise risti, 14 pronksist tähte, 744 õhumedalit ja 60 purpurset südant.
Kuid nende sooritus ei kaitsnud neid rassismi eest.
Et saada ohvitseriks ja/või piloodiks, pidid need mehed olema haritud ning tavaliselt omama kraadi enne sõjaväkke astumist. Ohvitseridele antakse sageli privileege spetsiaalsetes baasis asuvates klubides, mis on mõeldud kõigi ohvitseride kogunemiskohaks ilma teiste mitteohvitserideta.
Freemani välja mäss viitab Indiana osariigis toimunud protestide sarjale just selle tõttu.
Käsk nimetas Tuskegee lennuväelasi "koolitatavateks", kuigi neil lenduritel oli sadu lennutunde ja nad olid sooritanud palju lahingumissioone, piirates seega nende juurdepääsu baasi ohvitseride klubile.
Need protestid tõid kaasa üle 100 arreteerimise, 3 sõjakohut ja olulise sammu Ameerika Ühendriikide sõjaväe segregatsiooni kaotamise suunas.
Ei ole mingit vaidlust, mis võiks vähendada Tuskegee õhujõudude saavutusi, nad teadsid, mida nad tegid, ja väärivad selle eest tunnustust ning austust.
Thurgood Marshall teenis Ameerika Ühendriikide Ülemkohtus abikohtunikuna aastatel 1967–1991, oli esimene afroameeriklane, kes seda tegi, ning esindas kohtus 100 Tuskegee lennuväelast pärast seda, kui nad arreteeriti "seadusvastaselt" Indiana ohvitseride klubi sisenemise eest. See viis nende vabastamiseni ja pika, edukalt karjäärini Marshalli kui kodanikuõiguste advokaadi ja kohtunikuna Ameerika Ühendriikides.
See nimi võib kõlada tuttavalt ja see võib olla seotud õppimisega Brown vs. Haridustahvel 1954. aastal. See juhtum otsustas, et rassiline segregatsioon avalikes koolides on põhiseadusevastane ning sillutas teed sellistele inimestele nagu Rubiini sillad, keda mainiti varem kui esimest Aafrika-Ameerika last, kes käis 1960. aastal Louisiana endises "ainult valgetele" koolis (vaid 65 aastat tagasi)
Seal on nii palju teavet Susie King Taylor, Audre Lorde, Tuskegee lennuväelaste, Thurgood Marshalli ja Ruby Bridgesi kohta ning ma soovitan tungivalt nende kohta lugemist.
Enne minekut
Kas sa õppisid midagi uut selle lugemise käigus?
Loodan, et sa tegid seda.
Mustanahalise ajaloo õppimine ei tohiks lõppeda selle postituse või ühegi ühe postituse lugemisega veebruaris kord aastas. Ja tõesti, me ei tohiks kunagi lõpetada mustanahalise ajaloo õppimist, sest seda kirjutatakse iga päev edasi.
Nagu ma alguses ütlesin, on üsna ebatõenäoline, et keegi suudaks ühes postituses katta kõiki mustanahaliste inimeste panuseid ühiskonda ja ma olen ka EI OLE ekspert musta ajaloo alal.
Meie oma vastutus on harida end teiste inimeste identiteetide kohta ning me ei tohiks kunagi eeldada, et see teave meile vabalt pakutakse.
Allasurutud ei peaks kunagi oma rõhumist seletama, kuid see tundub alati juhtuvat. Ja see ei ole õige.
Me kõik, kaasa arvatud mina, peaksime võtma oma päevadest rohkem aega, et õppida tundma ja mõistma kõiki imelisi inimesi, kes meie ümber eksisteerivad. Teineteise kogemuse mõistmine maailmas on esimene, ja kõige olulisem, samm tõelise vabanemise suunas.
Seal on nii palju teavet, sa pead lihtsalt olema valmis seda otsima.
Mida paremini me üksteist mõistame, seda õnnelikumad me oleme.
Mida õnnelikumad me oleme, seda parem maailm on.
Ole see muutus, mida sa tahad maailmas näha.
Sa, ilusalt keeruline inimene.
Kuni järgmise korrani
Jää tubliks,
Jää ilusaks,
Ole sina.
Sind armastatakse ja läheb paremaks.
Räägime varsti,
Jamie
Tere tulemast lahedate laste klubisse!
Minu nimi on Jamie ja ma olen noor (või noh, üsna noor) transmees, kes on sündinud ja kasvanud New Yorgi osariigi Hudsoni orus. Alustasin oma üleminekut 2017. aasta mais ja sellest ajast alates olen seadnud eesmärgiks elada vabalt ja siiralt iseendana ning levitada teadlikkust oma õnneotsingu kaudu. Olen Spilling T blogi looja ja kirjanik, uhke TransTape'i partner ning kui ma ei ole väljas koos parima koeraga maailmas või ei veeda aega oma kahe kassiga, teen ja müün oma habemehooldustooteid Buckaroo's Beard Care'i kaudu. Otsin alati oma järgmist seiklust ning olen hüpanud langevarjuga, teinud autoreise, matkanud mägedes ja isegi teeninud lühikest aega Ameerika Ühendriikide mereväekorpuses. Minu elu on olnud täis pöördeid ja keerukusi ning loodan kasutada neid kogemusi, et luua kasulikku ja samastumisvõimelist sisu, mis võib aidata kellelgi teisel keerulisel eluhetkel toime tulla.
Habemed, sotsiaalmeedia, teip ja kirjutamine
Kasuta koodi FINALLYME10 ja leia oma vabadus TransTape'iga!
